Jehoova tunnistajad ja vereülekanne
Jehoova tunnistajad nõustuvad enamiku meditsiiniprotseduuridega, kuid mingil juhul ei tohi nad võtta vastu vereülekannet. Väljaanne Meie Kuningriigiteenistus, August 1993, lk 6-7: "Laste kaitsmine vereülekande eest"
Verest hoidumist peetakse üheks tunnuseks, mis näitab, et neil üksi on õige religioon:
"Kas sinu religioon on õige? ... Kas see lubab süüa verd? ... Siin tsiteeritud kirjakohad näitavad, et õige religioon ei õpeta ega viljele ühtegi sellist asja."
Nagu enamik Vahitorni doktriine, nii on ka vere teema aastate jooksul teinud rohkem kui 360 kraadise pöörde. Vereülekannete keelamise reeglit tutvustati esmalt 1945. aastal. Vahitornile meeldib hellitada ideed, et enne 2. maailmasõda vereülekandeid peaaegu ei praktiseeritud ning seetõttu ei olnud see elutähtis juhis Jumalalt kristlastele enne seda vajalik. See väide on tõest suhteliselt kaugel, sest esimene verepank asutati juba 1. maailmasõja ajal ning 1930.ndatel aastatel toimis näiteks Nõukogude Liidus riiklik verepankade võrk (vt History of Blood Transfusion).
Kuni 1927. aastani õpetas Vahitorn, et Judaismist pärinev verest hoidumine ei ole kristlastele kehtiv.
"Need keelud ei laienenud paganatele, sest nemad ei olnud seaduselepingu osa; kuid Juudi kombed olid nii sügavalt juurdunud, et kiriku rahu huvides oli vajalik, et ka paganad neid järgiksid:
Vere söömise keeld viidi sisse aastal 1927 Rutherfordi juhtimise all. Ideed tutvustati selle kaudu, et Noa lepingut Jumalaga nimetati igavesti siduvaks Jumala ja inimkonna vahel ning seega igaüht puudutavaks.
"Samal ajal sõlmis Jumal Noaga lepingu, mis hõlmas igat elusolendit; seda lepingut nimetas Jumal "Igaveseks lepinguks." ... Jumal ütles Noale, et iga elusolend on talle toiduks; kuid ta ei tohtinud süüa verd, sest liha elu on veres."
Tänaseks on vere doktriin asetatud nii tähtsale kohale, et lugeja võib vaid imestada, miks ei paljastanud Jumal seda Vahitornile varem. 1945. aasta 1. Juuli numbris lisas Vahitorn, et Noa leping hõlmab ka inimverd. See mainis ka vereülekandeid, kuid ei keelanud neid otsesõnu. Võttis aega 1950.ndate aastateni, kui Vahitorn selgesõnaliselt ütles, et vereülekanded on vastuvõetamatud. Seega läks üle 80 aasta Vahitorni Ühingu asutamisest, enne kui sellest tähtsast asjast teada saadi. 1951. aastast alates selgitati detailselt, et tunnistaja peab hoiduma verest igas mõttes, kuid see jäi veel südametunnistuse asjaks ning selle eest ei eemaldatud kogudusest.
"Sellegipoolest ei ole kogudustele antud juhist eemaldada neid, kes võtavad vastu või kiidavad heaks vereülekandeid. Me jätame selliste Jumala seadusest üleastujate kohtumõistmise Jehoova, Ülemkohtuniku hooleks."
1961. aastal muutus vereülekande vastuvõtmine eemaldamist vajavaks üleastumiseks.
"Alates 1961. aastast eemaldati Jehoova tunnistajate kogudusest need, kes eirasid jumalikku nõuet, lastes teha vereülekande ja näidates üles selle suhtes kahetsematut hoiakut."
See käib kõikide Jehoova tunnistajate kohta, kes söövad või kasutavad raviks verd või kes lubavad seda teha oma alaealiste laste suhtes. Seda kõike vaatamata sellele, et Uus Testament ei maini kordagi vere kasutamist võimaliku kogudusest välja heitmise põhjusena. Sellele järk-järgulisele "kinni keeramisele" järgnes sarnases tempos reeglite lõdvestamine. 1982.a 22. Juuni Ärgake! loetles leheküljel 22 vere komponendid ning liigitas mõned neist lubatute alla. Vere põhiosad ja hemodilutsioon olid keelatud. 2000. aastal teatati, et "iga kristlane" võib taas ise otsustada, milliseid verefraktsioone vastu võtta.
"... kui küsimus on mõne sellise põhikomponendi fraktsioonides, tuleb igal kristlasel pärast põhjalikku ja palvemeelset mõtisklust oma sisetundest lähtuvalt ise otsus langetada." 2008. aasta raamat "Hoidke Endid Jumala Armastuses" toob leheküljel 216 tabeli, mis näitab, et Jehoova tunnistaja tohib sisuliselt tarvitada kogu verd, eeldusel, et see on piisavalt väikesteks komponentideks lahutatud.
Teised, kes küll keelduvad täisvere või selle põhikomponentide ülekannetest, nõustuvad raviga, kus kasutatakse verefraktsioone. Nad võivad arutleda, et verest ekstraheeritud fraktsioonid ei kujuta enam selle olendi elu, kellest veri võeti.
Kõike seda arvesse võttes võib tunduda irooniline, et Vahitorn avaldas 2000 aastal järgmise väite:
"Me usume kindlalt, et Jumala seadus vere kohta ei kuulu reformimisele, et sobituda muutlike seisukohtadega."
Vahitorni praegune seisukoht seoses verefraktsioonide lubamisega on vastuoluline ning paljastab, et selle põhjused ei ole usulised. See on üpris ilmne, kui vaadata järgmisi punkte:
"Seepärast ei nõustu Jehoova tunnistajad sellega, et neile kantaks üle täisverd või vere nelja põhikomponenti, nimelt punaliblesid, valgeliblesid, vereliistakuid ja plasmat. Samuti ei loovuta nad vereülekandeks verd ega talleta omaenda verd selleks, et seda neile endile hiljem üle kantaks."
"Lisaks, kui küsimus on mõne sellise põhikomponendi fraktsioonides, tuleb igal kristlasel pärast põhjalikku ja palvemeelset mõtisklust oma sisetundest lähtuvalt ise otsus langetada."
Vastuolulise ja avalikkuse ees piinlikkust tekitava doktriini varjamiseks kasutatakse mõnikord klassikalisi pressiesindaja töövõtteid. Vahitorni Ühingu ametlikul veebisaidil jw.org seisab "Korduma Kippuvate Küsimuste" rubriigis järgmine mõttekäik.
"Müüt. Igal aastal sureb palju Jehoova tunnistajaid, sealhulgas lapsi, vereülekandest keeldumise tõttu."
Samas kirjutas näiteks 1994.a 22. Mai Ärgake!:
"Endistel aegadel on tuhanded noored andnud oma elu, seades Jumala esikohale. Nad teevad seda ikka veel, ainult et tänapäeval lavastub draama haiglates ja kohtutes, küsimuseks vereülekanne."
Ajakirja pealkiri oli "Noored, kes seadsid Jumala esikohale" ning selle kaanepilt näeb välja, justkui tahaks Vahitorni Ühing vihjata, et piltidel on mälestamist väärivad hukkunud lapsed.
Mitmete kristlike gruppide seisukoht vere küsimuses on näha järgneval joonisel. Kuigi väidetav alusdokument on sama (Piibel), siis lõppjäreldus näib märksa ohutum ja loogilisem.
Selle teema põhjalikum käsitlus inglise keeles asub siin.
|