jehoova tunnistajad eestis

Kes mäletab veel seda 1995.a artiklit?

 

Tunnistaja.ee kirjutas mõnda aega tagasi artikli Jehoova tunnistajate ja Vahitorni Ühinguga seotud seksuaalkuritegude meediakajastusest.

Kui suur osa teemat avavast taustmaterjalist on kas inglisekeelne või "salajane" (või mõlemat), siis juhime siinkohal siiski tähelepanu ühele Eestiski avalikult trükitud ja ustel levitatud seisukohavõtule.

Taaskord peab paika asjaolu, et Vahitorni Ühingu suurimaks vaenlaseks on selle enda ajalugu ja kirjandus. Täiendavad kommentaarid ei ole vajalikud ning ainukeseks tehniliseks muudatuseks allpool toodud tekstis on toimetaja lisatud rasvane kirjastiil.

Vahitorn, 1. November 1995, lk 28-29:
Mida võivad kogudusevanemad teha?
Kui vanemate poole pöördub koguduseliige, kellel kerkib meelde kujutluspilte või „alateadvusse tõrjutud mälestusi” lapsepõlves asetleidnud seksuaalsest kuritarvitamisest, määratakse teda abistama tavaliselt kaks vanemat. Need kogudusevanemad peaksid aitama kannatada saanul asjade selginemiseni keskenduda emotsionaalse valuga võitlemisele. „Meeldetulnud” kuritarvitajate nimed tuleks hoida ranges saladuses.
...
Kuidas on lugu siis, kui kannatanu otsustab, et soovib esitada süüdistuse? Siis võivad need kaks vanemat soovitada tal kooskõlas Matteuse 18:15 põhimõttega rääkida asjast süüdistatavaga nelja silma all. Kui süüdistuse esitaja ei ole emotsionaalselt valmis seda silmast silma tegema, võib seda teha telefonitsi või ehk ka kirja teel. See annab süüdistatavale võimaluse süüdistusele vastata ja teha teatavaks, kas ta on Jehoova ees süütu. Ta võib esitada isegi tõendeid selle kohta, et tema ei saanud see kuritarvitaja olla. Või ehk tunnistab kuritarvitaja oma süü üles ning võidakse ära leppida. Milline õnnistus see küll oleks! Kui süü üles tunnistatakse, võivad kaks kogudusevanemat asja Pühakirja põhimõtteid järgides edasi käsitleda.
Kui süüd eitatakse, peaksid vanemad süüdistajale selgitama, et kohtulikul teel ei ole enam midagi võimalik ette võtta. Ja kogudus vaatab süüdistatavale ikka kui süütule isikule. Piibel ütleb, et enne kui kohtuasja saab käsitlema hakata, peab olema kaks või kolm tunnistajat. (2. Korintlastele 13:1; 1. Timoteosele 5:19) Isegi kui rohkem kui ühel inimesel „tuleb meelde”, et üks ja seesama inimene on neid seksuaalselt kuritarvitanud, on need mälestused oma olemuselt niivõrd ebakindlad, et vaid nende alusel, ilma teiste kinnitavate tõenditeta, ei saa kohtuotsust langetada. See ei tähenda, et taolisi „mälestusi” peetakse valedeks (ega ka seda, et neid peetakse õigeteks). Ent asja kohtulikuks lahendamiseks peab järgima Piibli põhimõtteid.
Kuidas on lugu siis, kui süüdistatav on tõesti süüdi, kuigi ta oma süüd eitab? Kas ta jääb karistuseta? Muidugi mitte! Tema süüdi- või õigeksmõistmise võib rahumeeli Jehoova hooleks jätta. „Mõnede inimeste patud on kohe avalikud ja on kohe hukkamõistetavad, aga mõnede omad saavad tagantjärele ilmsiks.” (1. Timoteosele 5:24; Roomlastele 12:19; 14:12) Õpetussõnade raamatus öeldakse: „Õigete lootus on rõõm, aga õelate ootus hukkub!” „Kui õel inimene sureb, siis ta lootus hävib.” (Õpetussõnad 10:28; 11:7) Lõpuks langetavad Jehoova Jumal ja Kristus Jeesus õigluses igavese kohtuotsuse. — 1. Korintlastele 4:5.